top of page

Kuidas vaidlusest võitjana väljuda

Olen tohutu suur vaidleja. Või õigemini minus on üks osa, mis armastab vaielda. Kuid see osa on aastatega vähenenud, sest ma olen aru saanud, et selle all on kõigest meeletu soov omada õigust ehk siis tunda - minu hääl loeb. Mina loen.

Ja mida enam olen ma enda sees loonud turvatunnet, et mina loen niisamagi - seda vähem on mul vaja vaielda, et seda tunnet väljastpoolt pälvida.


Kõik, kes vaidlevad, tunnevad ohtu oma eksistentsile. "Kui minu seisukoht ei saa valideeritud, siis ei valideerita mind ennast. Kui mu mõte pole arusaadav, ei saada minust üleüldse aru. Ja kui mind ei mõisteta, siis ma ei kuulu enam teiste sekka."

Seepärast lähevad vaidlused tihtipeale üliemotsionaalseks ning kumbki pool ei taha lõpetada ega alla anda. Kui sa loobud, loobud sellest, et sina KA tead midagi, sinul on KA õigus, sina oled KA väärt.


Kaks inimest loobivad sõnu, enese teadmata hüüdes tegelikult: "Minu hääl loeb! Palun tunnusta seda! Ma loen, palun võta mind vastu!"


Ja selline tüli ei vii mitte kunagi mitte kuhugi.


Räägime emotsionaalsest vaidlusest (sina tegid ülekohut vs ei-ei, sina tegid).

Mida rohkem näiteid tuua oma õiguse kaitseks, seda mõttetum on vaidlus. Näited viivad tõest kaugemale. "See ei ole okei, et sa praegu pahandad minu vedelevate sokkide pärast, aga sa ise ei viinud nädal aega seda äädikakärbestest kubisevat prügikasti välja (näide 1). Lisaks sellele vedelevad igal pool sinu taskurätikud (näide 2) ja muide - viimane kord oli terve pesumasin taskurätikutükke täis, sest sa ei kontrollinud taskuid (näide 3). Pealegi tõid sa sokiteema esile nii ebameeldival toonil, et kuidas keegi tahakski selle peale midagi koristada (näide 4)."


Vaidlus näidete ja "argumentidega" triivib algsest teemast üha kaugemale. Oletame, et algne teema olid vedelevad sokid. Naine tunneb, et tema hääl ei loe - tema soovib korda põrandatel ning vedelevad sokid, mida on varemgi teemaks toodud, hüüavad - "Sinu korrasoov mind ei koti! Sina ei loe!"

Naine haavub ja soovib tegelikult tunda, et tema hääl on kodus kuuldud ja selle sümboliks on sahtlisse ära pandud sokid. Kui seda tunnet selgelt ei adresseerita, kuuleb mees: "Sa oled lohakas, sa oled laisk ja mu ärritumine ütleb, et ma ei kannata sind enam kauem välja. Küll ma su hülgan!"


Selle asemel, et liikuda armastusse, kus mees teab, et vedelevad sokid ei ole tema jaoks lugupidamatuse sümbol, aga sellegipoolest tahab ta oma väikese liigutusega kinnitada naisele, et ta teda armastab - selle asemel, astub ta vasturünnakule. Tema ego sai ju haiget ja nüüd on vaja tõestada, et "Mina loen! Mina loen!"


Nii jäävad kaks poolt vastastikku rohututte viskama, selle asemel, et tegelik tunne üles kaevata.


Siin on veel üks oluline nüanss.

Isegi siis, kui sa tood tegeliku tunde või probleemi lauale, mida lahendada - kui teine pool on seadistatud ainult enesekaitsele läbi vasturünnaku, ei vii selline tüli ikka kuhugi.

Seda ma õppisin ka eelmises suhtes - vaikima, sest ma ei tahtnud neid rohututte loopida. Mida enam ma end avasin, seda raevukamaks läks teine. Enda avamine ei ole võluvõti teise avamiseks. See on vaid võimalus tutvuda sul enda tegelike tunnetega. Ja tee seda igal juhul - jää avatuks.


Meil on kaaslasega läbi räägitud, kuidas me konflikte lahendame.

  1. See, kes sai haiget, kellel on probleem lauale tuua - tema valu on antud hetkel kõige olulisem.

  2. See, kes tegi haiget/ põhjustas olukorra, kuulab. Kui ta tunneb, et pole süüdi, ei lasku väljavabandamisse, vaid esitab lisaküsimusi, et aru saada, miks teisel valus on. Ei mingit põhjendamist ega õigustamist!

  3. Vabandamine. See ei tähenda, et olukorra põhjustaja (nt see, kes jättis sokid vedelema) peaks tundma end süüdi, et ta tekitas meelega teisele pahameelt. See tähendab, et olukorra põhjustaja teab, et tal on oma roll sündmuses ning ta tunnistab oma vastutust. Valu küll toimus teise sees, aga olukord tekkis minu tegevuse kaasabil - seega ma vabandan ehk siis tunnistan, et teises ON valutunne.

  4. Kui tunded on maha jahtunud ning haigetsaaja tunneb, et rahu on maa peal, peab ta olema avatud ka teise poole valuks. Nt mõned tunnid pärast seda vestlust avab mees, et ta tegelikult tundis, et naise reaktsioon oli tema jaoks liiga tugev ning väike haavumine jäi sisse, siis on aeg naisel tunnistada mehe valu ja vabandada.


Kui tülitsemise reeglid on rahuajal läbi räägitud ja tülide dünaamika ei vii teineteise kuulamiseni, siis ma ei näe sellisel suhtel jätkusuutlikkust. Vahet ei ole, kas sellised mõttetud konfliktid on kaaslase, vanemate, õdede-vendade, sõpradega - ma ei hoia selliseid inimesi suhtlusringis ka siis, kui nad rahuajal on muidu väga ägedad inimesed. Kui sa ei oska tülitseda, siis me ei liigu päriselt teineteise mõistmiseni. Ning seejuures pole vahet, kas oled kolleeg, ema või sõbranna - piirdume üldviisakustega ja punnitada midagi vägisi pole mõtet.


Mina täidan oma karmat - ma olen teadlik, et valu sünnib minu sees ja ärritumise all on hirm, et mina ei ole oluline. Minu kontrollivajaduse all on olla soov kuuldud. Ma väljendan oma piire ja soove, et turvata oma valukohti.


Sina täida oma karmat. Kui sa mind ei kuula, sa ründad ja õigustad, siis sul on see õigus. Ma ei vääna sind uute näidetega minu õigust tunnistama.


Kui sinu karma on samuti olla avatud, kuulata ja mõista, siis on sul ka see õigus.


Ning siis tuleb jälle mängu minu karma - kas ma langen lõputusse vaidlusesse või kõnnin ära.

Mida enam ma tunnen turvaliselt kriitilistes olukordades, seda vähem ma võitlen ja end õigustan. Ma võidan siis, kui ma vaikin - võidan oma rahu.


Õppige aru saama, kas tüli on edasiviiv või te loobite rohututte. Kui te armastate draamasid ja energia raiskamist - mässake aga edasi.


Kui aga tunnete, et olete lõpututest soigumistest väsinud, siis uurige - äkki on aeg sellest sõjast lahkuda.

605 views0 comments

Recent Posts

See All

Opmerkingen


bottom of page