top of page

Kuidas jõuda oma hingeni vol 2?


Jõudsime küsimuseni: kuidas jõuda oma hinge ehk purushani?

Ma alustan joogalaagreid reeglite paikapanemisest, mille alla kuuluvad hommikuvaikused, teiste mattidele mitte astumine, rangelt soovituslik kainus jms. Viimane kord hüüatas üks mu sõber seepeale: „Kuule, tšill, lase olla. Läheme vabalt ja ära tõmble.“

Muidugi, oleme palmide all, ookeani ääres, ja õigem oleks ju teha nii, nagu alati – tšillida reeglitevabalt. Aga see on see, mida kõik juba teha oskavad ja olekski loogiline. Loogiline, tavapärane on see, mis toob meile tavapärase tulemuse. Distsipliini puudumine käib enesearengu vastu. Kuid just distsipliin on see, mis ühendab enamikku filosoofiaid, mis räägivad õnneni, tasakaaluni või hingeni jõudmisest.

Paljude filosoofiate järgi on üheks distsipliini või tapase vormiks meditatsioon; mulle tundub, et selleks võib olla ka palvetamine.

Tuumani jõudmine seisneb distsiplineeritud meeles. Ainult tugev ja treenitud meel võib näha väliste kihtide alla. Treenimata meel jahib loomalikke kirgi – söömine, keppimine, pummeldamine, lõbutsemine (kuigi needki kõik tuleks mingil hetkel läbida või neid kogeda, kuid ilma klammerdumiseta). Neisse klammerdudes ja neist sõltudes sureb inimene loomana.

Välised kihid on emotsioonid, ihad, klammerdumised. Niikaua kuni sa eraldad ennast maailmast („Tema ajas mind vihaseks“, „Tema on selles süüdi“), sõltud välisest (alkohol, meelemürgid, peod, seltskonnad, liigsöömine, luksused, karjäärile keskendumine) ja lased oma emotsioonidel vabalt möllata, on hingeni jõudmine justkui tipptunnil ööklubis vaikust kuulatada. See pole võimalik. „Oleme tšillilt ja reeglitevabalt“ seisundis ei ole, kuhu liikuda.

Distsipliinist ja treenitud meelest algab elu sügavamate kihtide avamine.

Minu teekonna esimene samm oli asana (joogapooside) praktika, millele kolm aastat hiljem järgnes igapäevane mediteerimine, mis – ja võimalik, et veelgi enam – aitas jõuda distsiplineerituma meeleni. Sealt edasi järgnesid joogafilosoofia järgi teised vajalikud jäsemed (Patandžali joogasuutrate järgi) juba iseenesest.

Ma ei loobunud lihast, sest et pidin ja nii oli õige, vaid see tekkis loomuliku mõttena. Alles kolm aastat pärast lihast loobumist tekkis soov loobuda mereandidest. Kõik see käib yama-jäseme alla nimega ahimsa (vägivallatus). Teised yama alapunktid võivad tulla, aga ka mitte tulla, kuni ma distsipliini harjutan.

Distsiplineeritud meelele järgneb fookus ja fookuse abil on võimalik justkui laseriga läbistada ette tulevaid takistusi ja ka enda loodud kaitsebarjääre.

Seepärast ma valin tihti raskemaid teid – et treenida meelt tugevaks. Ma valin istuda tund aega vaikuses, et kuulata, mis toimub mu sees, et treenida meelt.

Nii muutub vaatlejavõime tugevamaks kui need hääled peas, mis hüüavad: „Sa ei suuda! Kes sa enda arust oled? Teised on paremad! Pole mõtet! Ära riski! Sa teed vea! Vaatame parem telekat!“ Siis on mu fookus nii tugev, et märgata hääli, ületada neid ja leida enda seest see tuum, hing, tõeline olemus. Ainult nii jõuab hingeni. Läbi distsiplineeritud meele, mis ei page uitmõtetega kaasa.

Aitäh, et seda loed. Pikem tekst nõuab fookust ja see on aina kaduvam omadus lühikeste infokildude maailmas. Lugemine on üks väike viis fookuse treenimiseks. Svadhyaya on üks jäsemetest teel hingeni, mis tähendabki kirjanduse, filosoofia ja universumiseaduste lugemist, uurimist. Teine osa selles alapunktis on enda meele uurimine.

Nüüd on sul kõik saladused teada, kuidas hingeni jõuda. Kas oled valmis pisut pingutama?


Tekst: Pamela Maran

9 views0 comments

Recent Posts

See All
bottom of page