top of page

Konflikti alkeemia ehk kuidas tülitseda

Olin just hilinemas kohtumisele, kuhu me Leopoldiga minema pidime, kui ta teatas, et ta ikkagi ei saa tulla. „Äkki leiad kellegi mu asemel?“ küsis ta.

„Viie minutiga?! Vaevalt!“ tormasin tulivihaselt minema, sest olin niigi hilinemas teiste samasuguste äkki-saad-KOHE-PRAEGU-enda-ajast-veel-pigistada-sissesõitmiste tõttu. Nutsin autos, sest ma ei jõudnud enam ohverdada oma aega ja mõistmist. Limiit oli täis saanud.


Tulin pärast kohtumist tagasi ja Leopold kallistas uksel. Tal oli halb tunne juhtunust ja mul niisamuti.

Istusime diivanile, sest me leppisime kokku, et kui meil on arusaamatused, siis me räägime ega page eemale.

Mugavas sõbralikkuses on lihtne selliseid kokkuleppeid teha, aga raskuses on neid keeruline hoida. Kui meie eesmärk on lahendused, siis me peame neid kokkuleppeid pidama.


Vaikisime diivanil pikalt, Leopoldi käsi minu ümber.

Mul läks aega, et jõuda rääkimiseni ja ta võimaldas mulle seda, tagant kiirustamata, liigseid küsimusi esitamata ja puurimata.

Ma jagasin, mida ma tundsin ja mida tema käitumine minus tekitas. „Ma tahtsin parimat, tahtsin head, avasin südame selle kohtumisega, ja siis sa lükkasid selle viimasel minutil tagasi. Tundsin, et minuga ei arvestada, et ma pole oluline.“

Enamasti ei ole küsimus AINULT selles konkreetses olukorras, aga olukordade jadas. Ning selgitasin ka neid lahti, kuidas ka teised inimesed minuga tol päeval ei arvestanud, jätmata mulle valikut „ei“ öelda. Ning kõige viimasena lükkas kaaslase järsk otsus kogu laguneva kaardimaja pikali. „Mul on lihtsalt nii valus,“ ütlesin.

„Ma saan aru. Ma ei tahtnud haiget teha, mul on nii kahju,“ ütles Leopold tugevamalt kallistades. „Mida ma saaksin teha, et sul parem hakkaks?“ küsis ta.

Oleme teinud ka kokkuleppe, et kui haiget saanul on valus, siis haiget tegija ei hakka end põhjendama ega õigustama, miks asjad nii läksid. Sest põhjendused ei leevenda valu. Ainult kaastunne leevendab.

Kaks olulist asja, mida haiget saanu kuulda soovib: „Mul on nii kahju, et ma sulle kannatusi põhjustasin. Mida ma saaksin teha, et sul parem hakkaks?“.

Leopold täitis kõik kastikesed, aga mul oli endiselt valus. Ma ei saanud aru.

„Ma ei tea,“ vastasin talle, mida ta teha saaks. Sest ma ei teadnudki. Kõik oli „õige“, aga mina olin ikka veel haavunud. Ja nüüd mul polnud isegi justkui õigustust pahane olla, sest tal oli kahju ja ta toetas mind.


Vaikisin tema kaisus edasi, selg tema poole, nägu põrnitsemas tühjust.

„Äkki me peame mõned päevad lahus olema?“ küsisin ja teadsin samal ajal, et see on minu taktika valuga toime tulemisel – eemaldumine. Võib-olla oli selles ka kättemaksu – teha haiget tagasi, sest üksiolemine on mulle lihtsam kui talle.

„Kui sulle seda väga vaja on, siis ma võin minna. Aga kas see on see, mida sa südamest soovid?“ küsis ta armastavalt.

Miks see valu ära ei lähe… miks see ei lähe… küsisin endalt… ja siis sain ka aru.

„Ma ei oska sellises olukorras olla,“ ütlesin Leopoldile nutma puhkedes. „Alati, kui mul on olnud valus, olen ma üksi jäänud. Oli see lapsena, kui mitte kedagi ei tulnud lohutama, või suhetes, kus konfliktis alati süüdistati ja minema jalutati – ma jäin alati valuga üksi. Ma ei ole harjunud sellega, et keegi jääb minu juurde, kui mul on valus. Ma ei ole sellega harjunud, et keegi jääb.“ Nutsin ma kibedalt.

Endasse tõmbumine ja valuga laagerduma jäämine oli minusse nii tugevalt kodeerunud. Ma kapseldusin üksi jäädes kurbusesse ja sama tegin ma ka nüüd, sest nii ma olin lihtsalt harjunud.


Leopold hoidis mind. „Mina jään, ma olen siin,“ sosistas ta. Ja ma nutsin veel rohkem.


Vaikisin, selg tema poole, veel kümmekond minutit, siis pöördusin ja panin pea talle rinnale. Minu aju neuronitevõrgustikku, kuhu oli kodeerunud kapseldumine, loodi uus tee – turvatunne konfliktis. Selleks muutuseks oli vaja aega, lubamist, jagamist, arusaamist ja kaastunnet. Torm oli möödunud.


Et muuta konflikti mustrit, see nõuab tugevust mõlemalt poolelt. Tavaliselt on keegi kannataja(m) ja see, kes põhjustas (algselt) valu, peab omama tugevust jääda rahulikuks ja turvaliseks ruumihoidjaks nõrgemale. Kuula, valideeri (jah, sul on õigus = jah, ma tunnistan, et valu sündis su sees {NB! See ei tähenda tunnistamist, et sa tahtsidki valu põhjustada ja sa oled süüdlane, vaid sa oled lihtsalt osaline teise inimese valupunkti vajutamises}, oota, toeta.


See, kel on valus, tema tugevuseks on jagamine ka siis, kui see on väga raske. Ja vahel, kui sa ei saa aru, mis haiget teeb, siis jaga ka seda – ma ei saa aru, miks mul ikka veel valus on; ma ei saa aru, miks ma sulle andestada ei suuda jne. Loobu manipulatsioonidest nagu vaikimine, keeldudes rääkimast, pannes teist mõistatama, mis sul viga on; loobu teise eemalelükkamisest, et teine ikka „rohkem pingutaks“, kui südames tahad füüsiliselt kontaktis olla; loobu ärakõndimisest, ärakadumisest. Kui soovid ruumi, et järele mõelda, siis ütle seda selgelt ja ütle ka aeg, mida vajad, jätmata teist mõistatama.


Kui nõrgem pool on aidatud jalule ja torm möödunud, võib ka tugevam pool tunda, et ta sai konflikti käigus pihta ja jagada SIIS oma valu. Nt Leopold oleks võinud öelda: „Mulle tegelikult tegi haiget see nähvamine, et kuidas sa küll viie minutiga peaksid kellegi teise minu asemele leidma. Tundsin, et sinus oli nii palju viha ja see tegi mulle haiget.“ Ja siis olnuks minu aeg olla tugevam, toetada, vabandada, hoida ruumi.

Ning nii parandame me teineteist.


See on see, mida SINA teha saad. Aga sa ei saa seda oodata teiselt. Suhtes nt nartsissistiga on lootusetu oodata, et sa saad raskel hetkel mõistmist ja tuge. Sest nartsissist on nii kapseldunud süüdistavate kaitsemüüride taha, et sealt välja astuda ta ei suuda ükskõik, kui palju sa teda selles ka ei juhendaks. Ta kas ärkab muutusele ise või ei ärka kunagi.


See, mida teine teeb konfliktis – see on tema karma.

Mida sina teed konfliktis – see on sinu karma. Sina pead täitma seda, mida sul on vaja täita, ootamata, et keegi teine teeks sama.

Küll kannatused sulle õpetavad, mida sa tegema peaksid, et kannatused ei jätkuks.

Aga üht ma saan öelda, mida suhe Leopoldiga on mulle õpetanud – ilusad konfliktid on võimalikud ja kui konfliktides ei toimu mingit arengut paremuse ega kaastunde poole, siis tõenäoliselt tülitsed sa vale inimesega ja see õige ootab kannatamatult, et sinuga konfliktis… kui ka armastuses olla.

1,313 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page