top of page

Kas sa armastad PÄRISELT?

Updated: Jan 10, 2023

Mulle jäi aastaid tagasi meelde Osho mõte, et suhtes, milles on palju emotsioone, on väga vähe armastust. See lause heljus minus aastaid enne kui ma sellest päriselt aru sain.

Alguses see kõlas isegi ennekuulmatuna, sest mu nägemus armastusest oli kujunenud sellest, mida nägin vanematelt ja filmidest – ülevoolavad draamad ning õnnelikud leppimised. Et noh, nii see käibki ju – kuidas siis veel?


Elu on vaja KOGEDA, et teda mõista, ja kellegi tsitaatide lugemisest üksnes ei piisa – kuigi need jätavad seemned hõljuma, nagu ka see lugu siin. Kogedes sain ma aru, et Oshol oli õigus.


Ülikirglikus suhtes on väga vähe armastust. Jäta see enda mõttesse hõljuma. Ülikirglikus suhtes on väga vähe armastust.

Ma mõtlen kirglikkuse all suuri draamasid, kus tõuseb hääl, voolavad pisarad, mõlemad osapooled on emotsionaalselt laetud, loobitakse sõnu … ning natukese aja möödudes, kui torm on vaibunud, tuntakse tohutut tõmmet teise poole, igatsust, lämbuvat vajadust hingata teise kaudu õhku … ning tullakse uuesti kokku õnnes, armulubadustes, vabandustes, kergenduses, õndsuses.

Kui sa tunned end ära, siis püüa vaadelda torkivat mõtet, et sellises suhtes on VÄGA VÄHE armastust.


Emotsionaalne suhe on sõltuvussuhe, kus mõlemal poolel on illusioon armastusest, mille aluseks on tormilised tunded. Ning selle järele on sõltuvuslik tõmme ja vajadus.

Sa nägid sellist suhet oma vanemate pealt või hakkasid ise selliselt armastust otsima. Su vanemad võisid olla hoopis rahulikud, endasse tõmbunud, aga sa leidsid mehhanismi, kus mässates, vastu hakates, pahandustesse sattudes said sa tähelepanu ehk armastuse aseainet. Igal juhul on läbi draama armastuse otsimine õpitud mehhanism, aga mitte armastamine ise.


Kaif, mida saad pärast draamat, on ülev – keha tulvab täis õnnehormoone ja see kokteil on sõltuvust tekitav. Südamevalu, mida sa koged raskes konfliktis on nagu füüsiline trauma, mille leevendamiseks hakkab keha tootma hormoone, et sind päästa potentsiaalsest surmast (räuskav kaaslane on närvisüsteemile sama ohtlik kui ründav koer). Kõik need ühendid, mida su keha su päästmiseks toodab, on leevendavad, pehmendavad, toetavad … ning kui sul ei ole kõrval teda, kes toetab, vajad sa seda kokteili uuesti ja uuesti. SEE on emotsionaalse sõltuvussuhte ring, millesse võid takerduda pikaks, kuni sa endale tunnistad – „Jah, ma olen draamasõltuvuses, suhtes, kus on väga vähe armastust … ning ma sõlmin sellega rahu, sest ma alles õpin armastust ja täna ma ei oska paremini.“

Sest suhtesõltuvus ei ole järjekordne argument, mille abil end hukka mõista. See on mehhanism, etapp enne armastuse järgmise taseme õppimist. See etapp tuleb läbi teha, nii nagu pead läbi tegema 1. klassi enne 2. klassi. See ei tähenda, et peaksid end hukka mõistma, et oled seitsmeaastaselt 1. klassis. Kus sa siis veel olema peaksid, kallis seitsmeaastane? Leia see kaastunne enda vastu.

„Jah, vaadeldes neid emotsioonide üles-alla käimisi, draamasid draamade otsas, pean endale tunnistama, et olen sõltuvuses draamadest, sest olen õppinud armastust seostama emotsioonidega. Ma ei pane seda endale pahaks, sest täna ma ei oska paremini. Ma annan endale andeks ja soovin, et ma õpiksin armastust edasi – ka sellisest suhtest, kus ma praegu olen.“


Kogu see teadlikkus peab piirduma sinuga. Kui sa suunad oma pilgu oma kaaslasele, kellele püüad seda selgeks teha või jääd kinni mõttesse, et tegelikult on TEMA draamasõltlane, kaotad sa väe olukorda muuta, sest paned vastutuse kellelegi teisele. Mida teeb TEMA, on tema karma. Mida teed SINA, on sinu karma.

Kakle, nuta, vaidle, võitle, rapsi, kuni sul on vaja. Aga tee seda teadlikult. Teades, et sa ei oska täna teisiti armastada ja see on okei. Kui sina ei oska teisiti armastada – kuidas siis teinegi oskaks? Te olete koos, kaks last, õppimas.


Tõelises armastuses on sügav austus ja kaastunne teise vastu.

Tõelises armastuses on arusaam sellest, mis teisele haiget teeb, ning soov seda vältida.

Tõelises armastuses on toetus, emotsioonidest üle astumine, sest soov jääda rahusse on suurem kui viha väljaelamine.

Tõelises armastuses ei panda teist inimest kannatama, ei väänata teist läbi vaikimise, ignoreerimise, teesklemise, läbi valusate sõnade, et teine alistuks vabandustesse ja tõestamisse, et ta armastab sind.

Ka tõelises armastuses esineb inimlikke arusaamatusi, mida on vahel keeruline emotsioonideta lahendada. Emotsioonid jäävad ka sügava armastuse kõrvale, aga nad ei domineeri nii tugevalt, et neist saaks manipulatsioonivahend teise alistamiseks. Kui see juhtub, on see taas üks koht, kus tõusta iseendas: „Ma manipuleerin, sest täna ma ei oska. Ma olen kadunud oma valusse, sest ma ei oska paremini. Ma näen, et ma manipuleerin oma vaikimisega teise tähelepanu ja päästmist välja, sest ma ei oska end ise päästa. Ja ma annan endale andeks.“


Nii hakkad sa tasapisi kohtama sügavamat armastust. Aga mis kõige parem – see on armastus, andestus ja kaastunne sinu enda poolt su eksimuste vastu. Ning selline armastus tervendab sind enim – rohkem kui see, mida sa ootad sellelt teiselt.

5,021 views0 comments

Recent Posts

See All

Opmerkingen


bottom of page