Kas ma olen alla käinud?
- Pamela Maran
- May 6
- 4 min read
Andsin Hiiumaal mõnusaid joogatunde ja tundsin end jälle vanas elemendis, millest pereelu on kaugele viinud. Pärast tundi läks jutt spirituaalsetele praktikatele ja meenutasin aegu, mil ma ärkasin 3.30 varahommikul, tegin 2–3 tundi meditatsiooni, hingamisharjutusi ja joogat, äratasin energiaid ja hõljusin kuskil kosmoses ringi.
„Aga nüüd oled sa normaalne ja sööd ikka kommi ka?“ küsis üks osaleja naljatledes.
„Nüüd ma söön väga palju komme!“ viskasin naerdes vastu.
Mõtlen nüüd nendele aastatele tagasi, mil praktiseerisin tõsiselt, rändasin mööda ilma õpetajate käe alla sügavamaid teadmisi omandama, olin üsna palju üksi, vaimustusin neuroteadusest, hüppasin jääauku, hoidsin minestamiseni hinge kinni ja kogesin seletamatuid asju, mis jäävad meele tajust välja.
See oli väga põnev aeg.
Istudes siin arvuti taga väljaveninud dressides, pesemata peaga ja ripakil tissidega, hoidmas pöialt, et hoidja Nööbiga veel uksest sisse ei astuks – võib tekkida küsimus, kas ma olen liikunud edasi või tagasi.
