Jälgin Instagramis psühholoog Nicole LePera postitusi, mis on nagu "Luuüdini paljas" lood, aga palju lühemad, selgemad ja hästi informatiivsed. Soovitan!
Täna jäi mulle silma tema postitus, kus ta lahkab people-pleasing ehk kõigile meeldida püüdva tütre tüüpi ja vastutustundetud poega ning kuidas need teineteise poole tõmbuvad.
Kõigile meeldida püüdev tütar pidi juba väiksest peale tundma vastutust kõikide ja kõige eest enda ümber. Nicole ei kirjuta täpselt, miks see lapses tekib, aga ma tean seda väga hästi.
Kui peres on vanemad, kes ei tule oma emotsioonidega toime, kaklevad pidevalt, ärritutakse laste peale, aga võib-olla lihtsalt kurdetakse ("Mina pean siin üksinda kolm last üles kasvatama!", "Me oleme vaesed, me ei saa endale selliseid asju lubada!", "Emmel ei ole sõpru, emme tahab üksinda kodus olla." jne), tunneb ülitundlik laps, et tema peab olema vanemate tugipunkt. Ta püüab õppida suurepäraselt, varjata omaenda valusid, et mitte vanematele lisaraskuseid põhjustada ning tänu kommentaaridele "Oi, küll sa ikka oled tubli! Tegid kohe ISE süüa?" õpib ta saama tähelepanu, tunnustust ehk armastuse derivaati läbi "tubli" olemise. Ta õpib selgeks hea tüdruku maneeri.
Nicole kirjutab, et vastutustundetu poeg ei saavutanud küpsuse, sest tal olid vanemafiguurid, kes võimaldasid talle asju, tehes kõike ette-taha, mida poeg oleks saanud ise teha. Nii ta ootab sama mustrit ka oma partnerilt.
Sellega ma täielikult nõus ei ole. See on küll üks viis, kuidas kasvab ebaküps mees, aga olen tähele pannud üht korduvat minevikukogemust, mida olen ebaküpsete meeste puhul kohanud. Ja see on hoopis vastupidine Nicole'i teooriale - see on lapse rolli kiire kaotamine ning täiskasvanu mängimine.
Näiteks võis peres puududa isa täielikult, ning poeg pidi kiiresti iseseisvuma, et üksinda hakkama saada. Või toimusid vanemate vahel tohutult rasked konfliktid, kus ema ähvardas enesetappudega; hakkas alkoholist abi otsima vms, ja poeg ei saanud rohkem laps, habras, mänguline olla. Laps tähendab avatud ja ehedat olemist ning keerulises peredünaamikas on targem oma ehedus sulgeda.
Kui mees ei tee läbi turvalised arenguetapid - laps, nooruk, täiskasvanu - ja hüppab kohe lapsest täiskasvanuikka, mängides tugevat täiskasvanut, kes eirab oma haavatavust - jääb see hüljatud laps teda varjuna saatma.
Ning tõepoolest - hea tüdruk ja isekas poiss tõmbuvad teineteise poole.
Kõigi ja kõige pärast muretsev naine tõmbub mehe poole, kes on justkui näiliselt muretu, iseseisev, hakkamasaav. Tavaliselt on oma haprust eitavad mehed väga edukad äris, sest neil puudub süütunne teistest üle sõita ja oskus teha riskantseid otsuseid. Nad eitavad oma haprust ja võimalust läbi kukkuda. Kui see eitus kaldub äärmusesse, võib neid liigitada ka nartsissistide sekka. Ainult oma väge ja võimu nägev mees on suurepärane raha tegema.
Seetõttu otsib kõigi eest vastutav naine salaja selliselt mehelt ka päästmist, kes on elus väga edukas. Alateadlikult ta loodab, et võib lõpuks end lõdvaks lasta ja on kellegi teise hoolitseda - et ta saab läbi teha oma pooleli jäänud lapsepõlve. Samuti paelub teda sellise mehe egoism, mis väljendub "Kõik on positiivne"-ellusuhtumises, mida äreval naisel endal pole.
Ülehoolitsev-muretsev naine tõmbub magnetina sellise mehe poole.
Samuti tõmbab meest hoolitseva naise poole, kes võiks omakorda talle pakkuda turvatunnet pooleli jäänud arengus. Äkki võib ta sellise naise käte vahel taas olla see väike muretu poiss ja oma arengu läbi teha? Olla taas oma armastava ema käte vahel, kas pole armas?
Nicole kirjutab, et sellised tüübid armastavad teineteist väga. Ma arvan, et kuigi mõlemad peavad seda armastuseks, on tegemist hoopis karmalise klammerdumisega. Seetõttu on sellisest suhtest ka väga raske välja tulla.
Mõtle ise … Kui tegemist on armastusega, mis tähendab, et teise inimese õnn on sulle kõige olulisem, siis oleksid mõlemad pooled valmis oma ego hülgama, et teisel oleks hea, või siis valmis teisest lahti laskma. Kuna sellise suhte tavapärane dünaamika on hoopis see, "aga vaata, mida ta teeb mulle!", ning uuesti ja uuesti suhtesse tagasi ronimine või teise poole suhtesse tagasi meelitamine, võiks arvata, et see on ikkagi klammerdumine, mitte armastus. Kuigi tõesti - ta tundub nagu kõige vägevam armastus. Sest karmaline suhe aitab meil olla uuesti laps - meeletu, arutu, mänguline, kirglik, haavatav.
Sellise karmalise suhte puhul võiks ju mõelda, et ideaalis võiksidki mõlemad olla teineteisele see turvaline ruum, kus terveneda. Aga selle asemel hakkavad haavad põrkuma, tekitades lõputuid konflikte.
LePera kirjutab:
"Kui naine toob lauale, kuidas mehe käitumine teda mõjutab, muutub mees kaitsvaks. Naine tahab, et mees astuks tema eest välja, aga mehe häbitunne võtab naise tundeid isikliku rünnakuna."
Selle kohta üks imeline näide hiljutisest reality-showst, mida vaatasin.
Dialoog oli umbes selline:
Naine: "Ma sooviksin sult rohkem kuulda toetavaid sõnu. Minu armastuse keel on afirmatsioonid, kinnitused armastuse kohta."
Mees: "Sa tahad, et ma muudaksin oma põhiolemust. Ma ei saa muuta seda, kes ma olen. Ma tunnen survestamist, et sa tahad minust kogu aeg midagi muud kui see, kes ma päriselt olen."
Huhh… See vajutas ka minus valusat kohta, sest ma olin sellises suhtes. Kui ma soovisin olla kuuldud, soovisin rahulikke vestluseid ja arutelusid, siis olin ma hoopis Medusa, kes tahtis meest vägisi enda soovide järgi väänata. Ja see viis minu - kui kõigile meeldida püüdja - paanikasse, sest kuidagi said minu vajadustest järsku hoopis teist inimest hävitav hoop. Ja nii ma tundsin lõpuks süüd selle pärast, mida ma vajasin ja soovisin.
Selline naine peab oma tundeid-soove pidevalt alla suruma ja kui allasurumispinge on viimase vindi peal, sisiseb ikka kuskilt välja: "Aga ma ikkagi tahan, et sa ütleksid mulle vahel midagi ilusat..."
Ja mees tunneb, et mida iganes ta ka teeb, miski ei rõõmusta naist.