top of page

Isegi siis, kui mul on õigus ...

Olen viimased paar kuud lebanud haigevoodis ja vaim on igati proovile pandud. Iga päev on saanud suureks eneseületuseks.


Võtsin jälle ühe hingetõmbehetke enne katsumust - söögitegemist -, kuni kaaslane Leopold poodi lõhe järele läks.


Väike enesekogumine ja oli aeg sööki valmistama hakata. Leopold peaks iga hetk saabuma ja kui muu on valmis, saab võimalikult kiiresti sööma asuda - arvestades ootamatult peale lendavaid nõrkushooge tuleb söök alati tulel hoida.

Tegin valmis salati, keetsin ära kartulid, et need grillil kiiresti pruunistuksid, valmistasin seentele marinaadi, torkasin tšillikastmest imbunud šampinjonid vardasse ... aga mida pole - poodi kadunud meest.


Tajusin, et mu olek on viimasel vindil ja pean siiski sööma. Selleks tuli grill õue vedada, söed üles seada ... aga see oli mu enesetunde jaoks lootusetult hilja. Tund pärast poodi kadumist ilmus ta siis lõpuks välja, telefon kõrva ääres, aega maa ja ilm.

Olin tulivihane.

"Oota, ma kohe teen ise!" hüüdis ta kaugelt mu grillipusserdamist vaadates.

"NÜÜD SA SIIS TEED!" sisisesin vihaselt ja mässasin edasi, mustad äädikakärbsed silme ees.

Ladusin kartuliviilud grillile, määrisin võiga üle ja jäin ootama. Uurisin endalt, kas saan vihast välja astuda, sest mina vastutan oma reaktsiooni eest. Ei, ma ei saanud. Tundsin, et mul on vaja aega, aga praegu olid tunded veel leekides.


Sõime vaikselt nohisedes ja hakkasime rääkima. Leopold jagas talle omast selgitust, et tal puudus ajataju ja samas arusaam, kui kaua ma enne söömist siis ennast ikkagi koguda tahtsin. Mina omakorda ei arvestanud, et 900 meetri kaugusel poes kala järel käimine on sama ajakulukas kui Peipsil kalapüük.


Minul on sisse kodeerunud teistega arvestamine ja tugev ajataju. Kui ma tean, et mul läheb aega, siis ma alati teavitan neid, kes mu järel ootavad. Kui ma ei teeks seda, siis ma tunneks, et ma ei arvesta teistega.

Ning Leopoldil see mehhanism puudub. Ta hilineb kõikjale, ei teavita ega pea seda ka vajalikuks. Mitte et ta ei hooli, aga talle on mugavam ebamugavusi lihtsalt ignoreerida.

Meie mehhanismide erinevused, eeldused ja ootused olid põrkunud.


Oma egos tundsin, et mul oli ikkagi õigus. Sest ta teab mu terviseseisundit, söömise kriitilist tähtsust, jõuetust üksi toime tulla, ega teinud midagi, et sellist olukorda vältida.


Siiski olin õhtuks piisavalt jahtunud ja aru saanud, et isegi siis, kui ma arvan, et mul on õigus, ei tähenda see seda, et ma samuti haiget teha võin. Ja ma tean, et mu sisin ja pettumise väljendamine seda tegi.

Ning kuigi seda oli ebamugav teha, ma palusin oma reaktsiooni eest vabandust. Ma ei selgitanud uuesti, miks ma olin vihane (st miks mul ikkagi õigus oli), vaid puhtalt ja lihtsalt, et mul on kahju, et mina KA haiget tegin.


Mugav on jääda sellesse rolli, kus teine oli ülekohtune ja mina kannataja ... aga ma saan muutuda tugevaks, kui ma ka enda osa näen. Ja kui mina olen tugev, ei pea teine tundma, et ta kogu aeg on süüdi.


Tütar helistas see nädal ja oli vihane, et isa andis talle tema tunniplaani asemel paralleelklassi tunniplaani. Ta otsis uues koolimajas nii kaua oma klassi taga, kuni lõpuks tunni lõpuks kohale jõudis. Ta oli õigusega vihane. Aga küsisin, milles seisneb sinu vastutus selles loos. "Et ma ise oma tunniplaani ei vaadanud."

Ja selle arusaamisega hakkab ta looma võimalusi, et uut eksimust ei toimu (vähemalt selles valdkonnas). Muul juhul on ta teiste eksimuste ohver.


Ja kui mina saan aru, et minu haavumine teeb samuti teisele haiget, saan ma liikuda selle poole, kus ma tõusen ohvrirollist kõrgemale ... ja mu reaktsioonid muutuvad leebemaks ... või et ma taipan õigel hetkel sõnumit saata: "Kas sa juba tuled? Ma pean KOHE sööma."


Muul juhul olen ma vaese udupea ohver, kes võib kaaslase kallal võtta, kui ta jälle ämbreid kolistab. Aga lõpuks pole meil kummalgi õigus ei meelega ega kogemata haiget teha ning armastus suureneb siis, kui me tunnistame teise tundeid; kui me märkame neid ilma näpuga näitamatagi, sest me teame, et hoolimata põhjendustest - sisisemine teeb haiget. Ja seda isegi siis, kui teine on tampimisega nii harjunud, et ta arvab, et ta oligi sisisemist väärt.

Ei ole.

Me oleme kõik alati armastust väärt. Ning see algab arusaamisest, et ka mina vastutan haigetsaamisel oma tunnete eest.

1,339 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page