Inimeseks olemise õppetunnid
- Pamela Maran
- Oct 26
- 6 min read
Oleme Leopoldiga siirdunud kõige stressirikkamasse perioodi meie koosoldud aja jooksul. Nööbike on oma pooleteist eluaastaga endiselt kaunis titake, andmata hetkekski asu. Mina püüan uuel tööpostil tegutseda valguskiirusel, et kolme kuuga, mis on jäänud kontserdimaja avamiseni, kõik olulised ja seni seisnud tööd, tehtud saaksid. Samal ajal olen prioriteetide sekka tõstnud sporditegemise, et stressi maha laadida, püsida mõistusel ja tunda end kehas hästi.
Seejärel lohisen järel sellega, et kodune majapidamine kuidagigi korras püsiks ning seejuures on omavaheline paarisuhe jäänud täielikult tagaplaanile.
Pool sellest stressist langeks kohe kaelast, kui Nööbike oleks vanem. Neli-viis-kuus. Praegu on täpselt selline vanus, kus me lööme paljudele soovidele käega, sest ei ole mõtet võidelda.
Me alustame mingit vestlust – meenutades ilusaid mälestusi, rääkides tulevikuplaanidest, jagades tundeid … ja juba karjub Nööbike vahele täiesti suvalist soga, sest talle on vaja tähelepanu … või on ta kerinud püksid alla, et keset põrandat keha kergendada … või tassinud kapist pudrunuiad välja, et ahju visata … või leidnud Leopoldi vinüülikogust kõige kallima vinüüli, millega kelgutama minna. Ja juba me jookseme, tähelepanu laiali.
Kõik mõtted jäävad poolikuks, kõik tegevused jäävad poolikuks. Me jõuame vaevu küsida, kuidas sul enesetunne, kui juba on teema unustusehõlma kadunud. „Praegusel perioodil ma tunnen, et olen … NÖÖP, EI TOHI!!!!“
Iga hommik algab karjumisega, iga ööuni algab karjumisega. Lisaks vahekarjumised päeval ja ka pikkadel autosõitudel, kui padi on kõva ja tekk kriibib ja pai on paha ning musi on rõve.
Oeh …
Me suudame mõlemad seda mingi piirini taluda, aga minu piirid saavad aeg-ajalt suure pauguga purustatud.
Vahel ma tunnen täiesti kõrvetavat igatsust selle elu järele, mis mul varem oli. Elu järele, kui ma olin üksi. Kui mu toad olid laitmatult korras; kui ma igal laupäeval koristasin tunde, et kõik läigiks; kui ma igal lõunal tegin oma uinaku; kui ma ärkasin, millal tahtsin, uinusin, mil tahtsin; kui kodus valitses vaikus ja rahu; kui ma vajusin õhtul puhaste linade vahele ja tundsin totaalselt rõõmu ja rahulolu. Kõige-kõige raskemal hetkel ma tunnen, et ma suisa vihkan oma praegust elu. Sellisel hetkel tundub KÕIK totaalselt vale ja vastik ning mina selle õuduse ohver.
