top of page

Igatsus läheduse järele

Olin mitu päeva üksinda Saaremaal „Eesti vanaisade lood ja salatarkused“ raamatu jaoks materjali korjamas. Kuna ma ei teadnud, millal mu viimane intervjuu aset leiab, jäi tagasisõidupilet ostmata ning see tohutu rumalus osutus pärast tõeliseks teenäitajaks.


Kui laupäeva õhtuks oli materjal koos, tekkis tohutu kihk tagasi koju sõita, mis ühes praamisõiduga olnuks viietunnine retk ja tähendanuks kojujõudmist enne keskööd. Küsisin endalt, kas minna või mitte, kuid vastus tuli „ei“ ning otsustasin pühapäeva hommikul puhanud meelega lahkuda. Käisin spaa saunades, tegin tööd ja mõtlesin maailma asjade üle. Ainus asi, millele ma ei mõelnud, oli lõppev I Land Soundi festival, kust tuhanded inimesed olid ammu plaaninud koju minna. Seega, nad mõtlesid ka praamipiletitele ...


Hommikul olin lõpetanud jooga ja mõtlesin, et äkki oleks tarvis ka mul praamipilet ära broneerida. Lõin lehekülje praamid.ee lahti ja sealt vaatas vastu ümmarguste nullide rida kõikideks sõitudeks sel päeval. „See ei ole võimalik!“ hüüatasin mõttes. Kerisin lehte üles ja alla, kuid kõik kellaajad jäid muutumatuteks nullideks. „EI-EI!!“ hüüatasin juba päris selgelt. Väike õud võttis maad. Kas ma tõesti pean siia jääma? Ma ei taha siia jääda! Olin oma peas täielikult valmis lahkumiseks. Oma peas olin ma juba kodus!

Vaatasin varuvariandina Hiiumaa-Saaremaa praame, et siis sealt kaudu mandrile saada, kuid tulemus taas NULL.


Üks osa minust oli leplik ja valmis üheks ööks Saaremaale jääma, sest olusid ei saa ju muuta. Teine osa minust oli endast väljas ja nõudis jonnaka lapsena kojusaamist. „Kuidas ma küll nii tugevalt klammerdusin kojujõudmise idee külge?“ mõtlesin. „Kus on nüüd siis teadlikkus leppida ja lahti lasta?“ küsisin endalt.

Jätsin küsimused kõrvale ja helistasin praamifirma infoliinile, kus äärmiselt sümpaatne ja tore naisterahvas lohutas, et kui ostan pileti üldjärjekorda ja lähen sadamasse passima, siis varem või hiljem ma MINGIGI praami peale saan. Olin röögatult õnnelik ja tänasin teda nii südamlikult, nagu ta oleks lubanud mind omaenda paadiga üle mere viia.


Läksin hotelli hommikusöögilauda ja mõtlesin sellele, miks see soov koju saada minus nii tugevalt kanda kinnitas. Praamipiletite juhtum heitis valgust tõigale, et olin oma ideesse klammerdunud. Miks?


Olin tegelikult viimased õhtud tundnud tohutult puudust kallite inimeste lähedusest. Ja eelmisel õhtul ka sellest, et keegi mind hoiaks oma vastas, oma kaisus ... Sellest, mida mu oma valikute tõttu mul enam pole. Igatsesin panna pea mehe rinnale, tunda põse all suure tugeva kogu hingetõmbeid, kuulata südame aeglaseid tukseid, tunda kätt enda ümber, tunda hoidmist ja turvalist olemist. Kellegi tõelist ja sügavat lähedust. Ma küll korrutan endale, et saan ka üksi (ja saan muidugi ka) ja loon ka tugevust, milles ongi võimalik üksi tunda õnne ... Kuid üksi kahte poolsust luua on nii kõrge tase, kuhu ma täna ei küündi. Ma ei suuda täna luua täiusetunnet, mehelikku energiat iseendas, kus ma ei tunneks seda, et midagi on puudu. Nii kaua, kuni olen olnud suhetes, on mul olnud lihtne mõelda, et ma saan üksi ka hästi hakkama, kui neid tolvaneid poleks. Aga üksi olles jõuab kohale teadmine, et see on vaid kaitsemehhanism.


Tugevatel naistel on raske kedagi enda kõrvale leida. Nii tugevat meest, kes laseb neil nõrk olla. Sellises iseseisvuseihaluses hakkab oma õrnuse kaitsmiseks leierdama mantra „ma saan üksi ka hakkama“. Mingi osa meelest ka usub seda ja see nõrk pool täitub kalgistumise, kuid mitte tugevusega. Nii tekibki justkui tugev täius, kus üks osa on pigem armistunud.


Mis toimub ühes kaisutuses? Naiste jaoks on kaisusolemises alistumist, sulamist, võimalust olla nõrk, hing puhkab sügaval tasandil. Kuid see saab toimuda vaid mehe rinnal, kes laseb naisel nõrgaks saada, sest ta ise suudab pakkuda turvatunnet, kindlust, kaitset, tuge. Ja ka mees täieneb – ta tunneb, et on vajatud, ta tunneb ennast veelgi tugevamana, sest keegi on tema käte vahel saanud algolemuseks: haavatavaks, ehtsaks, ilusaks olendiks, kelleks naine algselt loodigi. Milline tugevus sünnib sellest, kui sinu käed on suutnud koorida maha naise kaitserüüd! Mehe ja naise embuses sünnib tohutu maagia, kus puuduvad mõtted järgnevast, möödunust ja olevast, ning aset leiab lihtsalt olemine.


Teatud määral pakub sarnast tunnet ka kodu – turvalisust ja võimalust olla ehe sina. Kaugel kodust, eemal lähedastest, vaimselt raskete päevade lõpul tundsin ma nii tohutult puudust sellest turvatundest, õrn olemisest, ja selle kõige sümboliks sai minu jaoks kaissu pugemine.


Inimestena vajame sellist lähedust. Nägin seda ka Tai joogakoolis, kus kuu möödudes hakkasid inimesed aina rohkem üksteist puudutama ja kallistama. Kodust ja lähedastest eemal olles igatses hing turvalisust. Viimastel päevadel läks seal teatud tüüpidel puhtalt kepiks ära, kuid ma saan aru, et sellest püütigi leida tunnet, mida eelnevalt kirjeldasin. Kuid seks ilma tunnetuseta täidab lühiajaliselt.


Kaisutuses tekib täitumus palju sügavamalt ja see püsib kauem. Mistõttu – kaisutage rohkem! Tunnetage teist inimest kõrval, kes sind armastab ja sind nii lähedale laseb. Ehk märkad seda, et keegi laseb sul olla päriselt SINA. Endaks saamine kellegi läheduses on õnn – see on tõeline ime!

Need tunded on nii kallid ja armsad ...


Pärast hommikusööki, pärast 80 kilomeetrit sadamasse, pärast üht lahkuvat praami, pärast teisele praamile jõudmist, pärast kaht ja poolt tundi sõitu jõudsin ma koju. Minu õnneks oli tol päeval seegi piisav. Kuid kaissu ma igatsen natuke ikka veel.


Tekst: Pamela Maran



32 views0 comments

Recent Posts

See All

ความคิดเห็น


bottom of page