top of page

Igapäevane ime


Sõitsin eelmisel nädalal taas Tallinna tundi andma ja sattusin maantee ääres pealt nägema üht imet. Kes iganes te sel päeval autoga tee ääres olite, tänu teile kogesin ma imet!


Vaatasin, kuidas auto oli peatunud, et tee ääres poissi kantseldada, noor ema ja isa sahmimas. Ja ma vaatasin – milline ime see on! Seal on üks paar, kes on koos, ilmselt vabatahtlikult, nad on isegi riskinud koos lapse saada, nad tegutsevad ühise eesmärgi nimel ja peagi jätkavad nad teekonda samuti ... KOOS! See on tõeline ime!


Ma ei ironiseeri, vaid olen viimasel ajal mõelnud, et leida keegi enda kõrvale, kellega ühist autot, elamist ja plaane jagada, on tõepoolest ime. Maailmas, kus inimesed jahivad kirgi ja erutavaid emotsioone, on püsivus ja leppimine tõeline ime.


Internet harjutab meid jahtima uudsust – uus video, uus pilt, uus nali, iga paari sekundi tagant on midagi uut, mis pakub meile emotsioone. Ja me jahime neid näljastena. Peamine, et meel oleks püsivas erutusseisundis. Peamine, et oleks lõbus!


Kui tohutult igav on vana tuttav rutiin, kus kõik on kogu aeg sama! Kui igav on kaaslane, kes enam ammu lilli ei too või liblikaid kõhus lendama ei pane.

Paraku muutuks esialgu erutanud uus armastus peagi samuti selliseks: tuttavaks, näägutavaks, laisklevaks, lodevaks, igavaks, närviajavaks või tüütuks kaaslaseks. Nii hakkab meel otsima uut erutust, põnevust. Uus on põnev aasta või kaks ning taas tekib rutiin.


Miks see nii on? Sest me jahime pinnapealseid emotsioone, me jahime meelelahutust. Kires ja armumises on väga vähe armastust. Enamjaolt on selles painet, valu, igatsust, erutust, intensiivsust, kõrgeid tundeid, eufooriat, EMOTSIOONE. Aga mis on emotsiooni probleem? See on ALATI mööduv.


Kuid armastus ei ole emotsioon. Armastus on seisund, meelelaad, olemise viis.


Kui jahime emotsioone, jääme alati kaotajaks. Nagu narkomaanid jahime uut laksu, uut eufooriat, sest kunagi pole see püsiv.


Armastus on stabiilne, tasane, vaikne, püsiv seisund, milles pole peadpööritavaid kõrgusi ja sügavaid auke. See on nagu esimene kasemahl, mis aegamisi purki tilgub, suutmata täita surmajanulise isu. Ta suudab täita vaid kannatlikku meelt. Aegamisi ja pikalt.


Maailmas, kus kirejanulised otsivad nektarit, kaanides teist samasugust mõne sõõmuga tilgatumaks, on tõeline IME leida keegi, kes pärast esmaeufooriat endiselt valib sinuga edasi olla. Leida see, kes täidab su hinge aeglaselt kui varakevadine kask.


Sellises armastuses pole eufooriat ega ülevaid emotsioone. Selles on püsivus, turvatunne, aktsepteerimine, mõistmine. Selles on tõelist imet, et inimene, kes teab sind hingepõhjani, kes on sind täies alastuses näinud, endiselt valib sinuga koos olla, sinuga sõita, sinuga kodu jagada, sinuga last luua ja teda tee ääres kantseldada. See pole üksnes armastus, vaid ime.


Kui teie, kauaaegsed paarid, lähete nende kihtide alla, kus on tögamist, näägutamist, vingumist, nähvamist, äratüdinemist, igavust, konflikte, teravusi ja muud pahna, siis märgake seda, et te elate siiski imes. Märgake kas või kord päevas, et teie kõrval on ime. Keegi on teiega leppinud kõigest eelnevast hoolimata. Ja kuigi halvad ajad on suhtes tavalised, siis ehk jääb üksainumaski tögamine, näägutamine, vingumine, nähvamine, tüdimine, igavus, konflikt, teravus või muu pahn vähemaks. Sest kes iganes uus teid lubab taevasse tõsta – selles tõstmises pole küünemusta võrragi sellist armastust kui kogu teie praeguses hallis rutiinis.


Meie ülesanne on kaevuda selle pahna alla, mida tekitab uudsuse puudumine, kus ajul hakkab igav ja ta toodab põnevuse pärastki konflikte ja nähvamisi. Kui me läheme neist ajumängudest oma fookusega läbi, siis näeme tõelisust. Me näeme imet – teist inimest, kes meid päriselt armastab.


Tekst: Pamela Maran

65 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page