top of page

Gaslightimise õppetund tütrega

Mul on emana olnud kõige olulisem roll õpetada tütrele iseseisvat mõtlemist. Järjekordse emadust ülistava loo asemel toon siia hoopis hiljutise dialoogi temaga, mis mulle väga meeldis ja kirjeldab meie suhet kõige täpsemalt.


Meil oli juttu enda väljendamise olulisusest suhetes. See algas kusjuures sellest, et tütar kuulis, et täiskasvanutel pidid karvad ka perses kasvama.

Tütar (11): „Miks meile sellistest asjadest koolis ei räägita?“ Mina: „Kas sa kujutad ette, et teie õpetaja tuleb klassi ette: „Tähelepanu, õpilased, mul on teile oluline teadaanne – mõne aasta pärast hakkavad teil persekarvad kasvama!“.“


Tütar purskas naerma.

Mina: „Koolis ei õpetata väga paljusid asju. Teile on räägitud seksist – et peenis läheb naise tuppe, toimub seemnepurse ja seejärel võib naine rasestuda. Aga teile ei räägita sellest, et seksimine ei pruugi olla alati meeldiv ja võib tekitada hoopis raskuseid. Teile ei räägita, kuidas suhtes kommunikeerida, mis sulle meeldib seksimisel ja mis ei meeldi.“

Tütar: „Aga mis selles siis nii rasket on?“ M: „See võib tunduda kerge, aga see ei ole alati nii. Võtame näiteks selle, et mind alguses häiris, et Leopold jätab nõusid kraanikaussi mitmeks päevaks vedelema. Mulle on oluline, et nõud oleksid kohe pestud ega vedeleks. Väga raske on pöörduda teise poole ja juhtida ta tähelepanu mingile asjale, mis ennast häirib. Aga siin ongi kaks teed – kogu aeg vaikida ja koguda kõike endasse või siis ületada hirme ja suhelda. Kui aga ei ületa, siis need vaikitud asjad paisuvad suureks.“


T: „Mul oli alles selline asi. Pidime Lisetiga kokku saama, ta lubas oodata, aga kogu aeg valetas, et ta on ema juures ja siis on ta poe juures ja siis on ta seal, tegelikult oli terve aeg mänguplatsil. Kui ma sinna lõpuks jõudsin, siis ma ütlesin talle, mis ma sellest arvan.“

M: „Nii?“ T: „Ja siis ta ütles, et ma peaksin ise hoopis teistega arvestama.“

M: „Ahaa! See on vastutuse ära lükkamine. Pane tähele. Sa võid küll avada end selles, mis sulle ei meeldi ja teeb haiget, aga teine ei pruugi seda vastu võtta. Ta kasutas taktikat – tule endalt ära lükkamine sinu peale.“ T: „Ja siis ta ütles, et ma vingun kogu aeg.“ M: „Ning see on taktika teine osa – sildistamine. Ta otsib alateadlikult välja sinu nõrgad kohad, paneb neile jämeda hinnangu, ning selle asemel, et te räägiksite sellest, kuidas ta sind alt vedas, asud sa hoopis ennast kaitsma ja talle selgeks tegema, et sa ikkagi arvestad teistega ega vingu kogu aeg. Nii on tuli tema pealt läinud sulle ja tema vastutusest vabanenud.“


Tütar vaikis.


M: „Vaata. Kui ma ütlen Leopoldile, et mind häirivad pesemata nõud, siis on tal kaks teed. Mõtle korra selle peale, kumb on vastutuse võtmine. Ühel juhul ta ütleb: „Mul on kahju, et ma olen endale teadmata sulle ebamugavust põhjustanud. Ma edaspidi olen hoolikam.“ Ja teisel juhul ütleb ta: „Sa oled lihtsalt tohutu korrafriik. Sa ise ei näe, kui palju sa oma asju vedelema jätad, aga mina ei ütle mitte midagi? Ma ei nõua sult selliseid asju, aga sina tõmbad väikse asja peale sae käima.“


Tütar ütles, et tegelikult on need mõlemad lähenemised okeid. Ütlesin, et on tõesti okeid, aga see teine lähenemine ei too lahendust, kui mõlemad kogu aeg ennast kaitsevad ega ole valmis midagi endast andma, et KOOS oleks hea olla.


M: „Inimesed asuvad vasturünnakule, kui sa puudutad nende valusaid kohti ning nad tahavad, et sa ei näeks nende puuduseid. Lisett kardab, et kui ta tunnistab oma altvedamist ja palub vabandust, siis sa tõesti näedki, et temas on mingi viga, ning siis sa äkki hülgad ta. Selle asemel võitleb ta selle eest, et näidata, et temas ei ole vigu, ta on suurepärane ja hoopis vead on sinus. Naljakas on hoopis see, et kui ta tunnistaks, et ta tegi vea ning palub vabandust, siis on teil päriselt võimalus sõpruses sügavamale laskuda.“ T: „No see nüüd küll naljakas ei ole.“ M: „Selline on lihtsalt ütlemine.“

T: „Aga ta ju teab, et ma mingil juhul ei hülgaks teda!“ M: „Sa võid talle seda öelda, aga südames ta ei tunne seda. Võib-olla ta ema on talle öelnud tuhandeid kordi, et ta armastab teda, aga järgmisel hetkel teda üksinda jätnud, karistanud. Me ei usu enam sõnu, vaid reageerime oma harjumuste tasandilt, mida oleme pidevalt kogenud. Me kõik oleme kogenud valu ja selle kaitsmiseks me püüame hirmsasti võidelda, et me oleme head ja teised on halvad. Võti on selles, kui me tunnistame oma vigu ehk oma valusaid kohti – sel juhul ei ole neil enam jõudu meie üle. Ma ütlen: „Palun vabandust, et ma tegin vea.“ mitte ainult teise pärast, aga ka selle pärast, et tunnistada, et mul on vigane koht, aga ma ei peida seda ära, sest ka tema on osake terviklikust minast. Kuid see ei tähenda muidugi, et sa kogu aeg pead vabandama ja painutama end selleks, et kellelegi meeldiks. Sellest tuleb aru saada, kas inimene püüab sind kogu aeg süüdlaseks teha ja sind pidevalt väänata või on tal päriselt valus ja saaksid midagi omalt poolt teha.“

T: „Muidu me kaotaksime end ära?“ M: „Just nii …“

T: „Kui palju meil selliseid valesid on, mida me teistele räägime?“

Muigasin laialt. „Oo, väga palju … väga palju … Seepärast on lihtsam alati otse tõtt rääkida.“


* Tule meie järgmistele üritustele ehedusse olema.

596 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page