top of page

Eeldused ja mõttelugemised suhtes

Üks tähtsamatest arusaamistest õnnelikus suhtes on see, et su kaaslane ei tea, mida sa mõtled. See tundub nii selge ja triviaalne, aga mõtle sellele kümmekond sekundit – su kaaslane ei tea, mida sa mõtled.


Tihti tuleb seda just naistel meelde tuletada. Et kui mehele öelda väga varjatud sarkasmiga: „okei!“, siis enamik mehi ei saa aru, et see „ok“ langeb eest ära ja tegelik sõnum oli „EI!“.

Näiteks. Mees pidi tulema teatud kellaajaks koju, aga helistab ja küsib, kas ta võib veel sõbraga restoranis tiiru teha. Sul oli aga söök valmis, olid temaga juba arvestanud ning sulle ei mahu kuidagi pähe, kuidas ta ISE selle peale ei tule oma lubadusest kinni pidada. „Eks sa siis mine … Ei-ei, pole mingit probleemi. Tee, nagu tahad, ega mina sind ju takista.“

Mida mees välja loeb: „Eks sa siis mine … Ei-ei, pole mingit probleemi. Tee, nagu tahad, ega mina sind ju takista.“

Mida naine tegelikult mõtles: „Päriselt ka?! Ma arvestasin sinuga. Ma tegin söögi valmis. Ma ootan sind. Ma tahan, et sa tuleksid koju!“

Ja kuna mees ei oska mõtteid lugeda, siis paisub viha ainult suuremaks.


Need on ehk lihtsamad näited, aga eeldused selle kohta, mida teine peaks sinu mõtetest teadma, lähevad veelgi peenemaks.


Hiljuti toimus elus pöördelisi muudatusi ning tundsin, kuidas vaim muutus hapraks, nagu ka kogu maailm mu ümber. Murphy seaduse järgi sünkroniseerivad sellised perioodid kaaslase kõige töörohkemate aegadega. „Ma tunnen hapralt, ma vajan sinuga ühendust,“ ütlesin Leopoldile nädal aega iga päev. Ja tema ütles, et tema vajab ka, ning läks uuesti ja uuesti oma asju ajama.

Kumbki meist ei osanud kommunikeerida – tema seda, et ka tema oli hapruses ja süütundes oma minemistest ning mina seda, mida ma siis päriselt tahtsin ja kuidas ma tunneksin ühendust.

Ma ei saanud isegi aru, et kui ma väljendasin oma habrast tunnet ja soovi ühenduda, eeldasin eneselegi teadmata, et ta teab, kuidas taasühenduda ning teeb ka seda. Ja tema omakorda eeldas, et ta peakski seda teadma, ning jäi oma pähe otsima, mida siis tegema peaks, millega ta omakorda kaugenes vaimus veelgi, sest mina ei teadnud, mille pärast ta vaikib. Oma eeldustes kaugenesime veelgi, kuni jõudsime piirini, kust enam kaugemale minna ei saanud. Jõudsime kriisi ja hakkasime rääkima.


Tema oli oma peas elanud eeldustes, mis ei vastanud tegelikkusele minu peas. Ja mina olin eeldustes, milleni tema oma peas ei saanud jõuda. Saime aru, et peame väga selgelt väljendama ja defineerima, mida me tegelikult mõtleme, tunneme ja soovime.

Ma saan aru, et kui ma tunnen, et olen Leopoldist ühenduseta, siis tegelikult on see ühenduseta olek minu enda sees. Kui maailm on turvaline, kõik kulgeb edukalt, tuju on hea, siis pole mulle oluline, kas kaaslane on mu kõrval või on kuskil eemal. Kui ma tunnen ebaturvaliselt, ootan ma turvatunnet läbi tema. Ja kuna me oleme koos, siis ma ei pane seda endale ka pahaks, et ma läbi tema hoitust otsin.


Tegin Leopoldile nimekirja asjadest, millega ma tunnen/ tunneksin ühendust, tunnen, et olen märgatud, tähele pandud, tahetud. Et kui ma talle jälle ütlen, et ma tunnen, et ei saa temaga kontakti, siis ta teab täpselt, millistest asjadest on puudust, ning ta saab ise valida, mida ta saab sellisel hetkel teha.


Kirjutasin talle, et mulle loovad ühenduse:


1. Kui ma ütlen, et mul on raske ja sa jätad muud asjad pooleli ning ütled: „Räägi mulle sellest lähemalt.“

2. Kui ma räägin, mis raskus mul on ja sa küsid: „Kuidas ma saaksin sind selles toetada? Mida ma saaksin teha, et sul oleks parem?“

3. Kui sa kirjeldad, mida tunned, isegi siis, kui sa ise sellest täpselt aru ei saa ja mina sellest ei pruugi aru saada. Aga kui sa avad enda raskust-segadust, siis ma tunnen, et sa usaldad mind, et seda teha.

4. Kui sa ise ütled „tead, ma mõtlesin ...“ ja sa räägid, millest sa mõtlesid.

5. Kui sa küsid mult, kuidas mul läheb, millest ma mõtlen, miks ma täna tõre olen, miks ma nii ütlesin, miks ma seda tegin jne. Nii ma tean, et sa märkad mind ja tunned huvi ning juhid ka minu tähelepanu mu külgedele, mida ma ehk ise ei märka.

6. Kui sa lähed ära ja kirjutad, kui jõuad kohale. Ma tean, et sinuga on hästi. Kirjutad, kui midagi juhtub. Kirjutad, kui tuled tagasi. Nii ma tean, et sa arvestad minuga ja mõtled minu peale ka siis, kui oled eemal.

7. Kui sa ütled midagi ilusat, mida sa ka päriselt mõtled või tunned.

8. Kui sa uurid minu jaoks oluliste asjade kohta või asjade kohta, mis on antud perioodil mulle olulised – nt tööasjad, konflikt kellegagi vms.

9. Kui sa küsid mult arvamust sinu jaoks oluliste asjade kohta.

10. Kui sa jagad tagasisidet asjade kohta, mida ma olen teinud ja mis on sulle meeldinud. Olgu selleks siis söök või loeng või raamat.


Teod

1. Kui sa füüsiliselt puudutad mind, mis iganes, millal iganes, kuidas iganes. Võtad mul käest, ümbert, kallistad.

2. Vaatad pikalt silma.

3. Ja muigad.

4. Kui teed süüa ja vastutad ise, st ma ei pea juhendama, kuidas ja mida teha, ning sa ei küsi, kas sa võid teha, vaid lihtsalt teed seda.

5. Lebada paljalt, südamed vastastikku, ja mitte midagi teha.

6. Kui sa tahad minuga koos mantraid laulda, mediteerida või hingamisharjutusi teha. Või joogat.

7. Kui sa paned telefoni käest, et võtta hetk pühenduses – rääkida, kuulata, vaadata filmi vms. Ja ka sina ütled, et „pane korra telefon käest, ma tahan rääkida.“

8. Kui sa teed ise plaane, et midagi teha. Nt minna Sillamäe promenaadile, minna Rakveres kinno, minna jalutama vms.

9. Kui sa vaatad mind, jõusaalis, söömas, laval, autoga sõites - millal ja kus iganes selles ühes väikses hetkes.

10. Kui sa tahad teha midagi ka minu heaks - mudida jalgu või pead vms.

11. Kui sa kisud mind toas tantsima, isegi kui ma seda väga ei taha.

12. Kui sa vead mind jalutama, isegi kui ma seda väga ei taha.


Jne. Ma ei eelda neid asju korraga ja iga päev, vaid just neil hetkedel, kui ma tunnen, et maailm mu ümber on habras ja õrn. Siis piisab lihtsatest väikestest asjadest, et tunda – aa, sa oled mu jaoks olemas, sa märkasid, sa pühendusid!


Sama ootan ma Leopoldilt – täpset arusaamist sellest, mida tal on vaja, kui tal on raske, ja eeldus on see, et me mõlemad väljendame oma raskust ega pea ka mõistatama selle üle, mis teise sees toimub. Kui mul on teada, mida tal on vaja – ja võib-olla on see hoopis ruum ja aeg, kus ta võib üksi olla – on mul täpselt teada, mida raskel hetkel tema jaoks teha.


Ma nimetan seda mänguks, kus kaks inimest vaikivad või teesklevad, sisimas oodates ja lootes midagi teiselt. See raiskab väärtuslikku aega ja kulutab närve, kui me võiksime lihtsalt öelda, mida me tunneme ja TÄPSELT väljendada, mida meil on vaja. Et „ei“ on „ei“ ja „jah“ on „jah“ ning me kaotame eeldused, et teine peaks ju „isegi teadma“, et „nii on nõme“.

Tee täna oma nimekiri „asjadest, millega ma tunnen, et olen märgatud, tahetud, ihaldatud, armastatud“, ja anna see oma armsamale, sest … ta ei tea, millest sa mõtled :)



* Tule meie järgmistele üritustele märkamist õppima.

1,028 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page