top of page

Armastus või äritehing?


Enamik inimesi on suhtes äritehinguna, mitte armastusest. Kuidas siis muidu seletada selliseid naiste etteheiteid: „Ma andsin kõik oma perele, andsin kas või särgi seljast, tegin süüa, kasisin ja kammisin, hoidsin kodu, aga ...“? Või meeste omi: „Rabasin nagu hull, et naisel ja lastel oleks hea elu, aga...“?


Vahel on laenuks antud „armastus“ palju peenemas sõnastuses, et tehingu osapool ei saa isegi aru, et armastas laenuna. Jah, jagati südamest, hingest, kogu väest, ennastohverdavalt, aga samas oodati tagasi ka – tähelepanu, hoolt, ilusaid sõnu, täpsust, kodus olemist, seksi või midagi „vähimatki“. Seda ei pruugitud isegi sõnastada, aga ootus väljendus nördimuses, kui teine hilineb, õhtu otsa telekat vaatab, kodutöödes ei aita, oma tundeid ei väljenda, õrnuseid ei taha jagada jm. Kus on nördimus, pettumus teises, seal lasub pettumus tehingus.


Mind puudutas mõnusa lajatusena Ram Dassi loeng, kus ta rääkis, kuidas me sellise tehinguga objektifitseerime teist inimest. Kasutame teist inimest rahuldustunde saamiseks ka seksis, teine inimene viib meid tippu, ja nii on partnerist saanud omamoodi hiiglaslik nahast vibraator. Kui on eeldus, et teine inimene PEAB suhtes sind rahuldama, siis oled asetanud kaaslase objekti staatusesse.


Kui on eeldus, et teine võiks teha komplimente, et täita sinus lebavat ebapiisavustunnet; teine peaks sinuga seksima, sest te olete ju suhtes, ehk siis jagama lähedust, et sina end hästi tunneksid; teine peaks üleüldse midagi tegema – siis oled asetanud kaaslase objekti staatusesse, mis peaks sinu puudujääke korvama. Kui eelduseks ongi see, mida sina oled teinud-andnud või et „suhtes tehakse ju nii“, siis oled sa sõlminud äritehingu eneserahuldusobjektiga.


See, millesse me inimese energeetiliselt asetame, selleks ta ka saab. Teist inimest rahuldajana võttes hakkab partner ka objektina käituma – ta muutub elutuks. Kuidas me inimest näeme, selliseks ta saab.


Kõndisin hiljuti mööda tänavat ja vastu jalutas üks joomaripaar, ninad punased peas, riided määrdunud, samm taaruv. Mu pilk kohtus mehe pilguga ja naeratasin talle pehmelt. Ma püüdsin teda vaadata hingena, mitte rollina, milles ta oli. Hingena, kes oli kogemas elu läbi taarumise ja uimastuse rolli.


Mida enam vaatame asotsiaale sellena, kuidas nad KÄITUVAD, seda enam surume neid energeetilisse lõksu, kus nad seostavad ise ennast oma käitumisega. „Aa, ma joon, seega ma olengi joodik, kes pole midagi väärt.“ Kui eristame inimese käitumist (teekonda) sellest, kes ta sisimas on (teadlikkus), võimaldame neil energeetilisest lõksust välja astuda.

Samal ajal võime oma lähedasi sellesse naelutada: kui ta hilineb, ei õrnutse minuga, ei seksi, ei jaga ilusaid sõnu, ei suhtle minuga, siis ta ei ole HEA. Ja ta ei hakkagi olema HEA, sest ta on halva kasti asetatud. Teisest saab objekt, mis peaks sind naerutama, kaisutama, su kontrollile alluma, orgasmideni viima, süüa tegema ja täitma kõik tingimused, et sina võiksid olla õnnelik. Objekt sinu peas jääbki objektiks. Armastusest saab tehing robotiga, kes sinu programmile ei allu. Tõelises armastuses kaovad armastajad ja järele jääbki armastus, ei midagi muud, ei lubadusi, ei ootusi.

Masseerisin eile oma armsamat. Ta kadus üsna kiiresti unne ja jäin tema kehaga justkui omapäi. Võtsin toimuvat praktikana olla täielikult kohal. Ühel hetkel tundsin, et kui ma olin kohal temaga, siis ma olin tegelikult kohal iseendaga. Iga tõmme ja vajutus oli massaaž mulle, mitte ainuüksi talle. Järgmisel hetkel kadus ära „mina“ ja „tema“, olin laiumas üle mõlema, üle kõige, üle tegevuse. Jälgisin kaht keha, mis kulgesid omavahel, üks hellitustes, teine unes, aga mõlemad olid suhestumises. Polnud andjat ja vastuvõtjat, oli kulg. Oli „toimuv“ armastava teadlikkuse väljal.

Kui vaatasin läbi oma inimsüdame seda magajat, nägin teist tema olemuses, tema valgusena, ja pisarad kukkusid mu silmadest selles ilus ja heldimuses.


Aga ma võin näha teist ka laisa pudulojusena, kes isegi massaaži ajal ei suuda ärkvel püsida ja minu fantastilist headust tähele panna. See, kuidas ma teist näen, selleks ta saab, see ta on.


Lase vaid ego päitseteta möllama ja teine tundub ebapiisav, egoistlik, minevikuhaavu täis psühholoogiline juhtum, ning ta ka saab selleks. Temast saab tõrkuvate patareidega vibraator.


Mulle meeldib see Rumi tsitaat: „Väljaspool kontseptsioone „õigest“ ja „valest“ asub väli. Kohtume seal!“

See on see väli, kus armastav teadlikkus lubab kõigel juhtuda. Väli, kus kaovad ära „sina“ ja „mina“, on vaid fenomenid, mis ruumis lahti rulluvad. Kui ilus, kui kaks teadlikkust seal kohtuvad ja saavad aru, et nad on üks ... Aga piisab ka sellest, kui sina seal kõiksust kohtad.


See on praktika. Praktiseeri iga päev 15–25 minutit keskendumist, kus sa tõused visuaalselt oma kehast välja ja märkad, kuidas kõik see, kes sa oled, on vaid ruum, mille sees kogu universum lahti rullub. Sa oled tühi ruum, milles rullub lahti sinu füüsiline keha, sinu mõtted, sinu lähedased, loodus, maja, elukoht, planeet Maa ja lõpuks kogu universum. Kujusta end ruumina, mis laieneb ja hoiab endas kõiki kogemusi ja füüsilisi objekte kui fenomene, mis ruumis aset leiavad. Sa ei ole enam füüsiline keha, vaid ruum, teadlikkuse väli, kus kõik toimub.


Niimoodi vähendad sa enda ankurdamist füüsilis-psühholoogilise juhtumi külge, milleks on su keha ja meel. Vähendad ka teiste asetamist sellesse staatusesse.


Ja siis ... Väljaspool kontseptsioone „õigest“ ja „valest“ asub väli. Kohtume seal!


Tekst: Pamela Maran

44 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page