top of page

Armastava kohalolu õppetund

Olen antibiootikumide kuuril ja püüan anda parima, et see läheks võimalikult valutult – süüa enne tabletti kõht täis, juua palju vett peale, toetada vahepeal probiootikumidega, aga mu keha on ikka ülitundlik ravimite suhtes.


Jõudsime kaaslase Leopoldiga õhtul hiljem koju ja sõin õuna, et viimane tablett tühjemale kõhule ei maanduks. Tablett sisse ja diivanile lebotama. Ühel hetkel tundsin, et hakkas iiveldama. Ning siis meenus mulle soovitus, mille unustasin – mitte visata pärast tabletti pikali. Ajasin end kohe diivanil sirgeks, aga oli juba hilja. Iiveldus kogus sekunditega tuure.

Leopold küsis: „Äkki lähme jalutama? Kas või ukse taha värsket õhku hingama?“ Raputasin pead, sest mul oli nii paha ja olin surmväsinud.


Tundsin, kuidas okselift sõitis söögitorus üles-alla ja suu täitus öökimiseelse ilalaviiniga. Voltisin rätiku padjaks ja läksin vetsupoti kõrvale meditatsioonipoosi istuma – võimalikult sirgelt, et ikkagi midagi veel päästa. Leopold tuli mu kõrvale istuma. Mul oli nii paha, et ma ei jõudnud silmigi avada.


Istusin vist pool tunnikest, poolenisti tukkudes, kuni liftisõit möödus, aga kõhus oli veel ikka paha. Ütlesin Leopoldile, et ma tulen voodisse edasi istuma ja ta ei pea minu pärast seal kõval vetsupõrandal passima.

Kui ma magamistuppa jõudsin, oli ta seal kõlari käima pannud. Ta otsis üht mantralaulu, mis mulle väga meeldib ja mida me varem oleme koos laulnud. Istusin voodis padjale ja sulgesin silmad. Panin käe Leopoldi põlvele ja ta asetas oma käe selle peale.

Om bhuh, bhuvah, swaha
Tat savitur varenyam
Bhargo devasya dhimahi
Dhiyo yo nah prachodayat

Sosistasin ma vaevu, laulis Leopold õrnalt.


Gayatri mantra 50. korrast hakkasin ma ka vaikselt laulma, sest lõpuks kadus halb tunne ära. Laulsime mõlemad õrnal, tasasel häälel 108 korda, käed teineteise vastas, silmad kinni, liikumatult. Ma olen vahel mõelnud, et meie kõige lähedasemad hetked on siis, kui me jagame oma unistusi, hirme, valusaid kohti … aga sellist lähedust nagu tol hetkel koos lauldes, ei ole ma kohanud. Me justkui tegime oma asja, teineteisega suhtlemata, kuid samal ajal väga sügavalt koos olles. Tundsin nii suurt tänu ja rõõmu tema olemasolu eest. Et ta sellisel hetkel, kui mul oli väga halb, oleks võinud valida ükskõik, millise tee – valis ta täpselt sellise, mida mul väga vaja oli, aga mille peale ma isegi tulnud. Miskipärast valguvad mul sellele mõeldes praegugi pisarad silma.


See hetk parandas minus midagi. Parandas neid hetki, mil mul oli lapsena valus ja raske ning mind jäeti omaette „halvast tujust üle saama“. Parandas neid hetki täiskasvanuna, mil mind haiguste ajal jäeti üksi, sest oli tähtsamaid asju või „ma parem praegu ei tule, sest mul on ülehomme trenn ja ei tahaks küll haigeks jääda“. Parandas seda kohta, mis on kivistunud iseseisvaks kõikidel neil hetkedel, kui ma sain loota ainult iseendale. Ma oskan küll kõrges palavikus teed keeta ja suures südamevalus kõik enda tagatoas läbi elada. Sest aja jooksul kadus mul usaldus sellesse, et keegi tuleb ja päriselt toetab. Ühel hetkel sain ma aru, et ma ise saangi ennast toetada, lubades endal kogeda kõike, mida ma praegu kogen.


Aga kui hea tunne see ikka oli, kui keegi teine toetab ja päriselt on KOHAL. Kohal, et märgata: „Nii, tal hakkas lamamisest paha – äkki viiks ta jalutama? Ta ei taha jalutada – aga äkki siis värskes õhus seista? Nii, ta praegu istub kõval põrandal, pakun talle patja istumiseks. Nii – tal endiselt pole hea olla, aga kuidas ma nüüd mõnusalt voodisse lähen, kui tal on siin halb – ma istun ta kõrval siis seni. Nii – mis ma veel teha saan, kui ta ütles, et ta nüüd peab voodis ka istuma, surmväsinult… paneks talle mõne hea mantra mängima, et oleks siis natukenegi huvitavam istumine.


Leopold oleks saanud igal hetkel lüüa käega ja õlgu kehitades tõdeda, et midagi ei aita (st ma ei taha enam selles ebamugavuses olla) ning lahkuda. Aga ta valis jääda. Ta valis armastada lõpmatuseni.


Armastus on märkamine … märkamine … märkamine. Lõputu märkamine, kohalolu selles, mis toimub NÜÜD.

Ja ma tean, et te kõik ei ole sellise inimesega koos, kes märkab, märkab, märkab. Sa võid olla sellisega, kes ei näe, ei näe, ei näe. Aga on alati keegi, kes seda teha saab – sinu enda armastav kohalolu. Ma pidin märkama kümneid tuhandeid nüansse kui ma olin Eimärkajate kõrval. Märkasin oma kurbust, viha, hüljatust, haletsust, õrnust, lootust, pettumust, masendust, lootusestust, ja jäin ise armastama. Armastama ehk märkama oma valusaid, pimedaid, ilusaid külgi. Sest kui mina märkan, siis saab tulla ka kord see teine, kes märkab … kes päriselt armastab.

See on see, mida ma eile märkasin … ehk armastasin selles meie ühises hetkes.


Äratage ka teie enda meeles üles see Leopold, kes küsib kogu aeg sult – mida ma saaksin sinu heaks teha? Sest võib-olla üsna varsti kohtad sa seda Leopoldi ka päriselt.




*

Õpime armastavat kohalolu järgmistel üritustel.

704 views0 comments

Recent Posts

See All

Commentaires


bottom of page