top of page

„Õige“ armastamisest


Lugesin hiljuti oma mentori Alexi juttu, kus ta tsiteeris psühhoanalüütik Erich Frommi raamatut „Armastuse kunst“: „Armastus pole see, mis tuleb loomulikult. Pigem nõuab see distsipliini, keskendumist, kannatlikkust, usku ja nartsissismi ületamist. See pole tunne, see on praktika.“


Ma olen armastanud nartsissistlikult, kannatamatult, „loomulikult“. Olen oodanud, et teine pool oleks ideaalne, ja kui tekkisid probleemid, siis ilmselgelt polnud see armastus „õige“ ja on aeg edasi liikuda ... otsima seda „ideaalset“. „Aaa, sa oled sarihilineja, kes kunagi selle pärast vabandust ei palu? Tsaupakaa! Aaa, sa ei raatsi mitte kunagi ühtegi komplimenti mokaotsast poetada ja kümbled ainult minu tähelepanus? Tsaupakaa! Aaa, sa võtad ainult siis ühendust, kui sul on tähelepanupuudus? Tsaupakaa! Aaa, sa armastad tipsutada? Tsaupakaa! Tsaupakaa, kõik poolikud mehed, küll ma leian uue ja parema!“


Kuigi oli tühiasju, oli alati ka suuri asju, mille pärast suhtest loobuda, sest minu kujutluse järgi pidanuks armastus olema loomulik, kerge kulgemine kahe täiusliku inimese vahel. Tuleb otsida, kuni see ideaalne siis ette satub.


Aga ma olen samas tänulik oma rumalusele, oma allaandmistele, loobumistele, mis viisid mind arusaamiseni, et armastus ei ole loomulik kulg täiuses, vaid igapäevane praktika. See ei tähenda, et armastus peaks olema punnitamine ja vaev, vaid teadlikkus ... ning automaatikasse kulgenud meele jaoks tähendab teadlikkus paratamatult tööd.


Armastus on praktika, võimalus ületada oma senine kest ja vanad harjumused, võimalus avarduda, laieneda, jõuda selle ideaalini eneses, mitte takerdudes kujutelma kellestki teisest kui ideaalsest.


Armastus on teadlikkus kõige kiiremal hetkel seisatada, võtta telefon ja helistada, et öelda: „Ma armastan sind.“

Armastus on teadlikkus märgata, kui teine on kauge ja jahe, et küsida: „Kas ma saan midagi teha, et sa tunneksid end paremini?“

Armastus on teadlikkus ärritumise asemel lasta mõõgal ja kilbil kukkuda ning öelda: „Ma olen väsinud ja vajan sinu tuge.“

Armastus on teadlikkus astuda üle enda ja teise pahameelest ning panna käed ümber teise: „Räägi mulle, milles tegelikult asi on?“

Armastus on teadlikkus sulgeda telefon ja telekas ning öelda: „Ma kuulan sind.“

Armastus on teadlikkus peatada hetk ja märgata, mis värvi on teise silmad.

Armastus on teadlikkus võtta teisel käest ja tunda tema soojust.

Armastus on teadlikkus astuda üle MINUST, MINU väsimusest, MINU raskest tööpäevast, MINU stressist, MINU valudest, et tõusta voodist ja tuua teisele klaas vett.

Armastus on teadlikkus märgata oma irooniat, sarkasmi, tögamist ja selle asemel päriselt, sügavalt kuulata.

Armastus on teadlikkus anda, kui sa arvad, et midagi enam anda pole.

Armastus on ületada MINA ja anda tingimusteta. Anda klauslita, et sa kunagi vähimatki võiksid vastu saada.


Armastus, mis sul juba on, ongi SEE armastus, mida sa otsinud oled. Midagi paremat, täiuslikumat ei tule, kuni sa oled täiuslikuma ja parema otsingul. See, mis sul on, on ÕIGE armastus. Kui sa ei hiili oma mõistuses tagaukse kaudu välja, mõeldes, et midagi paremat ja „õigemat“ on veel ees, siis pole sul muud varianti kui jääda kohapeale ja teha tööd sellega, mis on.


Kui sa ei põgene, siis sünnibki kohalolu. Kui sa tead, et see, mis sul juba on, kestab igaviku, kas sa siis ei annaks oma parimat, et see igavik oleks võimalikult hea? Kui sa elad oma mõistuses, kus „ega see nagunii kaua kesta“, „kui tuleb parem naine/mees, lõpetan selle jama päevapealt“, „ma olen paremat väärt!“, siis saab iga hetk olema põrgu, mille sa oled loonud oma allaandmise ja vaimse põgenemisega illusoorse päästva ideaali juurde.


Aga kui sul on see, mis juba on – ja see ei ole ideaalne – ning sa tead, et põgeneda pole võimalik, kas sa siis ei panustaks teadlikult, et iga hetk paremaks muuta?

Kas sa otsiksid siis sellest teisest parimaid külgi ja keskenduksid neile? Kas sa loobuksid vigadele osutamast, sest ega ju igavikki neid parandaks?

Kas sa armastaksid veel rohkem, sest ainult sellest saad sa luua paremat olevikku?


Armastus on töö, teadlik töö, kus sinu tähelepanu ja pühendumine on väetis. Lase sel põllul lihtsalt kulgeda, viska mugavalt jalad seinale ning sa märkad, kuivõrd see rohtu kasvab. Põgene uuele maalapile ja sa näed, kuidas seegi varsti rohtu kasvab. Põldude vahel sprintides saab sust hea pageja, aga mitte põllumees, kes kuldsetel väljadel kord käib ja rikkust naudib.


Kui rikkaliku saagi sa saad, selle määrab hetk NÜÜD ja praegu. Mida sa teed praegu, seda lauset lugedes, et armastada senisest teadlikumalt? See praegune hetk on kumm, mis venib ajatusse. Milline on sinu ajatus, teades ja tundes hetke nimega NÜÜD? Kas sa armastad PRAEGU teadlikult... või ootad paremat inimest, rahulikumat aega, õigemat hetke?


Tekst: Pamela Maran

136 views0 comments

Recent Posts

See All

Komentáře


bottom of page