Reede hommik, kell on 10. Mu armastus (siit edaspidi nimega Leopold) magab veel. Kohtusime täna 6 kuud tagasi. Kui mulle on varem ette heidetud lapsikut tähtpäevade pidamist, siis temaga olen ma koos lapsik. Meile mõlemale oli see pool aastat oluline kuupäev, mida oodata.
Vaatan, kuidas ta veel nohiseb ja libistan end riietesse. Minu igapäevased hommikuroad oleksid tänaseks suurpäevaks liiga tavaline valik. Täna lippan ma pagarikotta koogi järele. Ja kohvi! Sest Leopold armastab kohvi, aga mina ei oska seda isegi mitte valmistada. Kell 10 on linn veel vaikne. Kõik on koolis või vastselt tööle jõudnud. Aga mina sõidan selles vaikuses pagarikotta. Pagarikoja omanik Heiki mängib klaverit, helid kajamas üle saali. Vitriinid säravad valguses, õhk on saialõhnast paks, teenindajad sagivad, ja mul on piisavalt ruumi, et kõndida ühest letireast teise ja mõtiskleda, milline koogilõik on tänase päeva vääriline. „Kohvi soovid?“ küsib Heiki sõbralikult. „Mina mitte, aga võtan kaasa küll. Kaerapiimaga, kui võimalik!“ ütlen. Leopoldile meeldib kaerapiimaga kohv. Heiki läheb kohvi luristama. Mina tammun rahutult lettide ees ringi ega suuda otsustada, milline kook on ikkagi sobilikum. Pavlovad on kõige uhkemad, aga neid olen ma see nädal juba kaks korda teinud. „Soovita mulle parimat kooki!“ palun Heikit. Mees tammub nüüd koos minuga ühest vitriini otsast teise ja nimetab ükshaaval kõik koogid läbi kui maailma parimad. Noh. Abiks ikka. „Kellele sa siin valid?“ pärib Heiki kohvitopsi üle andes. „Peigmehele,“ ütlen särades. Heiki jääb mõtlikuks ja vaatab, kuidas ma kaalun ja vaatlen kooke nagu laps kommipoes. Või Pammi koogipoes. Lõpuks valin ühe moussee-tordilõigu ja teise marjakoogi. Heiki on jõudnud tähelepanekuni: „Ära teda ära hellita!“ ütleb ta tögades. „Hilja juba,“ naeratan vastu. Lippan oma saagiga, kohvi loksumas üle kaane, tagasi kodu poole. Entusiasmi ja põnevusega. Kodus mõtlen Heiki sõnadele. Ma tean, mida ta mõtles. Ta ütles: „Vaata, et sa haiget ei saa! Kui sa nagu laps vaimustunult armastust jagad, ei pruugi sa seda vastu saada. Ja see on valus. Ära haiget saa…“ Ja ma tean, et nii võib ka minna. Ning väga tihti on ka nii läinud. Et ma mässan, möllan, jagan… ja lõpuks ikka laguneb kõik laiali. Mu emagi on alati öelnud: „Meie pere naiste viga (sic!) on jah see, et me anname liiga palju.“ Aga ma ei jaga selleks, et see kestma jääks. Ma jagan, sest see on minu loomulik viis. Nagu hingamine. Inimesed tulevad ja lähevad. Aga armastus, mis on jagatud – see jääb. Armastus, mida mulle on jagatud, see elab edasi minus ja mu tegudes. Ükski südamest jagatud hetk, millest ma olen osa saanud, pole läinud luhta. Niisamuti ma tean, et ka minu jagatav ei lähe luhta. Ta ei ole antud laenuks. Mu armastus ei ole laen, mis peab tootlust teenima. Muidugi kükitab minus kuskil inimlik lootus, et ka minu jalgu muditaks ja kord ehk ka kooki toodaks… Aga sel hetkel, kui ma lippan värisevi südamel, kohv üle topsi äärte, koogid põlvedel, kodu poole – teen ma selle pärast, et selles hetkes ajab minust armastust rohkemgi üle ääre kui seda kohvi siin topsis. Ma teen, sest see sünnib minus iseenesest nii. Ma ei karda, et ma armastan liiga palju. Kardan, et seda võib jääda vahel väheks. Ja ma pigem armastan siis natuke veel rohkem. Teen natuke veel rohkem. Et ühel hetkel, kui ma lahkun, jääb minu armastus läbi mälestuste ja lugude mu armsamate südamesse edasi elama. Ta ei läinud raisku. Mu armastusest said mälestused ja lood ning need aitavad sellistel hallidel ilmadel tunda sisimas päikest. Nagu minu armsamate jagatud armastus loob päikest minu hallidel aegadel.
Comments